uudised

Uuring näitas, et 50-aastaste ja vanemate vanuserühmas oli madalam sotsiaalmajanduslik staatus oluliselt seotud depressiooni suurenenud riskiga; nende hulgas mängivad madal osalemine sotsiaalsetes tegevustes ja üksindus vahendavat rolli nende kahe vahelises põhjuslikus seoses. Uurimistulemused näitavad esmakordselt psühhosotsiaalsete käitumuslike tegurite ja sotsiaalmajandusliku staatuse vahelise toimemehhanismi ning depressiooniriski eakatel ning pakuvad olulist teaduslikku tõendusmaterjali, mis toetab eakate elanikkonna ulatuslike vaimse tervise sekkumiste väljatöötamist, sotsiaalsete tervist mõjutavate tegurite kõrvaldamist ja ülemaailmsete terve vananemise eesmärkide saavutamise kiirendamist.

Depressioon on juhtiv vaimse tervise probleem, mis aitab kaasa ülemaailmsele haiguskoormusele ja on vaimse tervise probleemide seas peamine surmapõhjus. WHO poolt 2013. aastal vastu võetud vaimse tervise terviklik tegevuskava aastateks 2013–2030 toob esile peamised sammud, et pakkuda asjakohast sekkumist vaimsete häiretega inimestele, sealhulgas depressiooniga inimestele. Depressioon on eakate seas levinud, kuid see on suures osas diagnoosimata ja ravimata. Uuringud on näidanud, et depressioon vanemas eas on tugevalt seotud kognitiivse languse ja südame-veresoonkonna haiguste riskiga. Sotsiaalmajanduslikku staatust, sotsiaalset aktiivsust ja üksindust on depressiooni tekkega sõltumatult seostatud, kuid nende koosmõju ja konkreetsed mehhanismid on ebaselged. Globaalse vananemise kontekstis on tungiv vajadus selgitada vanemas eas depressiooni sotsiaalseid tervisetegureid ja nende mehhanisme.

See uuring on populatsioonipõhine riikidevaheline kohortuuring, mis kasutab andmeid viiest riiklikult representatiivsest eakate uuringust 24 riigis (läbi viidud 15. veebruarist 2008 kuni 27. veebruarini 2019), sealhulgas tervise ja pensionile jäämise uuring, riiklik tervise ja pensionile jäämise uuring HRS, Inglise vananemise pikisuunaline uuring ELSA, Euroopa tervise, vananemise ja pensionile jäämise uuring, Euroopa tervise, vananemise ja pensionile jäämise uuring, Hiina tervise ja pensionile jäämise pikisuunaline uuring CHARLS ja Mehhiko tervise ja vananemise uuring (MHAS). Uuringusse kaasati osalejad, kes olid uuringu alguses vanuses 50 aastat ja vanemad, kes esitasid teavet oma sotsiaalmajandusliku staatuse, sotsiaalse tegevuse ja üksindustunde kohta ning keda intervjueeriti vähemalt kaks korda; osalejad, kellel olid uuringu alguses depressioonisümptomid, need, kellel puudusid andmed depressioonisümptomite ja kovariantide kohta, ning need, kellel andmed puudusid, jäeti uuringust välja. Leibkonna sissetuleku, hariduse ja tööhõive staatuse põhjal kasutati sotsiaalmajandusliku staatuse määratlemiseks kõrgeks ja madalaks aluseks olevat kategooriaanalüüsi meetodit. Depressiooni hinnati Mehhiko tervise ja vananemise uuringu (CES-D) või EURO-D abil. Sotsiaalmajandusliku staatuse ja depressiooni seost hinnati Coxi proportsionaalse riski mudeli abil ning viie uuringu koondtulemused saadi juhuslike efektide mudeli abil. Käesolev uuring analüüsis täiendavalt sotsiaalmajandusliku staatuse, sotsiaalsete tegevuste ja üksinduse ühiseid ja interaktiivseid mõjusid depressioonile ning uuris sotsiaalsete tegevuste ja üksinduse vahendavat mõju sotsiaalmajanduslikule staatusele ja depressioonile, kasutades põhjuslikku mediatsioonianalüüsi.

Pärast 5-aastast mediaanset jälgimisperioodi tekkis depressioon 20 237 osalejal, esinemissagedusega 7,2 (95% usaldusvahemik 4,4–10,0) 100 inimese-aasta kohta. Pärast mitmesuguste segavate tegurite arvessevõtmist näitas analüüs, et madalama sotsiaalmajandusliku staatusega osalejatel oli suurem depressioonirisk võrreldes kõrgema sotsiaalmajandusliku staatusega osalejatega (koondatud HR = 1,34; 95% CI: 1,23–1,44). Sotsiaalmajandusliku staatuse ja depressiooni vahelistest seostest olid vastavalt vaid 6,12% (1,14–28,45) ja 5,54% (0,71–27,62) vahendatud sotsiaalsete tegevuste ja üksinduse poolt.

Ainult sotsiaalmajandusliku staatuse ja üksinduse vahelisel koosmõjul täheldati olulist mõju depressioonile (koondatud HR = 0,84; 0,79–0,90). Võrreldes kõrge sotsiaalmajandusliku staatusega osalejatega, kes olid sotsiaalselt aktiivsed ja mitte üksildased, oli madala sotsiaalmajandusliku staatusega osalejatel, kes olid sotsiaalselt mitteaktiivsed ja üksildased, suurem depressioonirisk (koondatud HR = 2,45; 2,08–2,82).

Sotsiaalne passiivsus ja üksindus vahendavad vaid osaliselt seost sotsiaalmajandusliku staatuse ja depressiooni vahel, mis viitab sellele, et lisaks sotsiaalse isolatsiooni ja üksinduse vastastele sekkumistele on vanemate täiskasvanute depressiooniriski vähendamiseks vaja ka muid tõhusaid meetmeid. Lisaks rõhutavad sotsiaalmajandusliku staatuse, sotsiaalse aktiivsuse ja üksinduse koosmõju samaaegsete integreeritud sekkumiste eeliseid depressiooni globaalse koormuse vähendamisel.