uudised

10. aprillil 2023 allkirjastas USA president Joe Biden seaduseelnõu, mis lõpetas ametlikult COVID-19 „riikliku hädaolukorra“ Ameerika Ühendriikides. Kuu aega hiljem ei kujuta COVID-19 enam endast „rahvusvahelise tähtsusega rahvatervise hädaolukorda“. 2022. aasta septembris teatas Biden, et „COVID-19 pandeemia on läbi“ ja sel kuul registreeriti Ameerika Ühendriikides üle 10 000 COVID-19-ga seotud surmajuhtumi. Loomulikult pole Ameerika Ühendriigid ainus, kes selliseid avaldusi teeb. Mõned Euroopa riigid kuulutasid 2022. aastal COVID-19 pandeemiast tingitud hädaolukorra lõpu, tühistasid piirangud ja ohjasid COVID-19-d nagu grippi. Milliseid õppetunde saame sellistest ajaloolistest avaldustest teha?

Kolm sajandit tagasi kuulutas Prantsusmaa kuningas Louis XV välja, et Lõuna-Prantsusmaal möllanud katkuepideemia on läbi (vt fotot). Sajandeid on katk tapnud hämmastava hulga inimesi üle maailma. Aastatel 1720–1722 suri üle poole Marseille' elanikkonnast. Dekreedi peamine eesmärk oli lubada kaupmeestel oma äritegevust jätkata ning valitsus kutsus inimesi üles süütama kodude ees lõkkeid, et katku lõppu „avalikult tähistada“. Dekreet oli täis tseremooniaid ja sümboolikat ning pani aluse hilisematele puhangu lõpu deklaratsioonidele ja tähistamistele. See heidab ka teravat valgust selliste teadaannete majanduslikule põhjendusele.

Proklamatsioon, mis kuulutas Pariisis lõkke süütamise Provence'i katku lõpu tähistamiseks 1723. aastal.

Aga kas see dekreet tõesti katku lõpetas? Muidugi mitte. 19. sajandi lõpus esines endiselt katkupandeemiaid, mille ajal avastas Alexandre Yersin 1894. aastal Hongkongis patogeeni Yersinia pestis. Kuigi mõned teadlased usuvad, et katk kadus 1940. aastatel, pole see kaugeltki ajalooline reliikvia. See on nakatanud inimesi endeemilisel zoonootilisel kujul USA lääneosa maapiirkondades ning on levinum Aafrikas ja Aasias.

Seega ei saa me jätta küsimata: kas pandeemia kunagi lõpeb? Kui jah, siis millal? Maailma Terviseorganisatsioon loeb puhangu lõppenuks, kui kaks korda pikema aja jooksul kui viiruse maksimaalne inkubatsiooniperiood pole teatatud ühestki kinnitatud ega kahtlustatavast juhtumist. Selle definitsiooni abil kuulutas Uganda riigi viimase Ebola puhangu lõppenuks 11. jaanuaril 2023. Kuna aga pandeemia (termin, mis on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest pan ["kõik"] ja demos ["inimesed") on epidemioloogiline ja sotsiaalpoliitiline sündmus, mis toimub ülemaailmsel tasandil, sõltub pandeemia lõpp, nagu ka selle algus, mitte ainult epidemioloogilistest kriteeriumidest, vaid ka sotsiaalsetest, poliitilistest, majanduslikest ja eetilistest teguritest. Arvestades pandeemilise viiruse likvideerimisega seotud väljakutseid (sealhulgas struktuuriline ebavõrdsus tervises, ülemaailmsed pinged, mis mõjutavad rahvusvahelist koostööd, rahvastiku liikuvus, viirusevastane resistentsus ja ökoloogiline kahju, mis võib muuta eluslooduse käitumist), valivad ühiskonnad sageli strateegia, millel on madalamad sotsiaalsed, poliitilised ja majanduslikud kulud. Strateegia hõlmab mõnede surmajuhtumite käsitlemist vältimatutena teatud inimrühmade puhul, kellel on halvad sotsiaalmajanduslikud tingimused või terviseprobleemid.

Seega lõpeb pandeemia siis, kui ühiskond võtab rahvatervise meetmete sotsiaalpoliitiliste ja majanduslike kulude suhtes pragmaatilise lähenemisviisi – lühidalt öeldes, kui ühiskond normaliseerib seotud suremuse ja haigestumuse määra. Need protsessid aitavad kaasa ka haiguse nn endeemilisusele (sõna „endeemiline“ tuleb kreeka keelest sõnadest en [„sees“] ja demos), mis hõlmab teatud arvu nakkuste talumist. Endeemilised haigused põhjustavad tavaliselt kogukonnas aeg-ajalt haiguspuhanguid, kuid ei too kaasa erakorralise meditsiini osakondade ülekoormamist.

Gripp on üks näide. 1918. aasta H1N1 gripi pandeemia, mida sageli nimetatakse ka „Hispaania gripiks“, tappis kogu maailmas 50–100 miljonit inimest, sealhulgas hinnanguliselt 675 000 inimest Ameerika Ühendriikides. Kuid H1N1 gripitüvi pole kadunud, vaid on jätkuvalt levima hakanud leebemate variantidena. Haiguste Ennetamise ja Tõrje Keskuste (CDC) hinnangul on viimase kümnendi jooksul Ameerika Ühendriikides grippi surnud keskmiselt 35 000 inimest aastas. Ühiskond on haigust (nüüdseks hooajaline haigus) mitte ainult „endeemseks“ muutnud, vaid ka normaliseerinud selle iga-aastase suremuse ja haigestumuse määra. Ühiskond muudab selle ka rutiinseks, mis tähendab, et surmajuhtumite arv, mida ühiskond talub või millele reageerida suudab, on muutunud konsensuseks ning on sisse ehitatud sotsiaalsetesse, kultuurilistesse ja tervisekäitumistesse, samuti ootustesse, kuludesse ja institutsionaalsesse infrastruktuuri.

Teine näide on tuberkuloos. Kuigi üks ÜRO säästva arengu eesmärkidest on tervishoiuvaldkonnas tuberkuloosi kaotamine 2030. aastaks, jääb veel näha, kuidas seda saavutada, kui absoluutne vaesus ja suur ebavõrdsus püsivad. Tuberkuloos on paljudes madala ja keskmise sissetulekuga riikides endeemiline „vaikne tapja“, mida põhjustavad oluliste ravimite puudus, ebapiisavad meditsiiniressursid, alatoitumus ja ülerahvastatud elamistingimused. COVID-19 pandeemia ajal suurenes tuberkuloosi suremus esimest korda enam kui kümne aasta jooksul.

Ka koolera on muutunud endeemiliseks. 1851. aastal ajendasid koolera tervisemõjud ja selle häirimine rahvusvahelises kaubanduses keisririikide esindajaid kokku kutsuma Pariisis esimese rahvusvahelise sanitaarkonverentsi, et arutada haiguse tõrje võimalusi. Nad töötasid välja esimesed ülemaailmsed tervishoiueeskirjad. Kuigi koolerat põhjustav patogeen on tuvastatud ja suhteliselt lihtsad ravimeetodid (sealhulgas rehüdratsioon ja antibiootikumid) on kättesaadavad, pole koolerast tulenev terviseoht kunagi päriselt lõppenud. Kogu maailmas on igal aastal 1,3–4 miljonit koolerajuhtu ja 21 000–143 000 kooleraga seotud surmajuhtumit. 2017. aastal koostas kooleratõrje ülemaailmne töörühm tegevuskava koolera likvideerimiseks aastaks 2030. Koolera puhangud on aga viimastel aastatel konfliktiohtlikes või vaestes piirkondades üle maailma sagenenud.

HIV/AIDS on ehk kõige tabavam näide hiljutisest epideemiast. 2013. aastal Nigeerias Abujas toimunud Aafrika Liidu eritippkohtumisel võtsid liikmesriigid endale kohustuse astuda samme HIV ja AIDSi, malaaria ja tuberkuloosi likvideerimiseks aastaks 2030. 2019. aastal kuulutas tervishoiu- ja sotsiaalteenuste ministeerium välja algatuse HIV-epideemia likvideerimiseks Ameerika Ühendriikides aastaks 2030. Ameerika Ühendriikides registreeritakse igal aastal umbes 35 000 uut HIV-nakkuse juhtu, mille põhjuseks on suuresti diagnoosimise, ravi ja ennetamise struktuuriline ebavõrdsus, samas kui 2022. aastal on kogu maailmas 630 000 HIV-iga seotud surmajuhtumit.

Kuigi HIV/AIDS on endiselt ülemaailmne rahvatervise probleem, ei peeta seda enam rahvatervise kriisiks. Selle asemel on HIV/AIDSi endeemiline ja rutiinne olemus ning retroviirusevastase ravi edu muutnud selle krooniliseks haiguseks, mille kontrolli all hoidmiseks tuleb piiratud ressursside pärast konkureerida teiste globaalsete terviseprobleemidega. HIV-i esmakordse avastamisega 1983. aastal seotud kriisi, prioriteedi ja kiireloomulisuse tunne on vähenenud. See sotsiaalne ja poliitiline protsess on normaliseerinud tuhandete inimeste surma igal aastal.

Seega tähistab pandeemia lõpu väljakuulutamine punkti, kus inimese elu väärtusest saab kindlustusmatemaatiline muutuja – teisisõnu, valitsused otsustavad, et elu päästmise sotsiaalsed, majanduslikud ja poliitilised kulud kaaluvad üles kasu. Tasub märkida, et endeemilise haigusega võivad kaasneda majanduslikud võimalused. Kunagi globaalsete pandeemiatena esinevate haiguste ennetamisel, ravimisel ja ohjamisel on pikaajalised turukaalutlused ja potentsiaalsed majanduslikud eelised. Näiteks oli HIV-ravimite ülemaailmne turg 2021. aastal väärt umbes 30 miljardit dollarit ja eeldatavasti ületab see 2028. aastaks 45 miljardit dollarit. COVID-19 pandeemia puhul võib „pikk COVID“, mida nüüd peetakse majanduslikuks koormaks, olla farmaatsiatööstuse järgmine majanduskasvu punkt.

Need ajaloolised pretsedendid näitavad selgelt, et pandeemia lõppu ei määra ei epidemioloogiline ega poliitiline teadaanne, vaid suremuse ja haigestumuse normaliseerumine haiguse rutiinseks muutumise ja endeemiliseks muutumise kaudu, mida COVID-19 pandeemia puhul nimetatakse „viirusega koos elamiseks“. Pandeemia lõpetas ka valitsuse otsus, et sellega seotud rahvatervise kriis ei kujuta enam ohtu ühiskonna majanduslikule tootlikkusele ega maailmamajandusele. COVID-19 hädaolukorra lõpetamine on seega keeruline protsess, mis hõlmab võimsate poliitiliste, majanduslike, eetiliste ja kultuuriliste jõudude määramist, ning see ei ole ei epidemioloogilise reaalsuse täpse hindamise tulemus ega pelgalt sümboolne žest.