uudised

Hüpertensioon on endiselt peamine südame-veresoonkonna haiguste ja insuldi riskitegur. Mittefarmakoloogilised sekkumised, näiteks treening, on vererõhu alandamisel väga tõhusad. Parima vererõhu alandamise treeningrežiimi kindlaksmääramiseks viisid teadlased läbi ulatusliku paaris-paaris ja võrgustiku metaanalüüsi 270 randomiseeritud kontrollitud uuringus, milles osales kokku 15 827 inimest, ning tulemused näitasid heterogeensust.

Hüpertensiooni suurim oht ​​on see, et see suurendab oluliselt kardiovaskulaarsete ja tserebrovaskulaarsete õnnetuste, näiteks ajuverejooksu, ajuinfarkti, müokardiinfarkti, stenokardia jne esinemissagedust. Need kardiovaskulaarsed ja tserebrovaskulaarsed õnnetused on äkilised, kerge puudega või tõsiselt vähendavad füüsilist jõudu, raske surmaga lõppevad ning ravi on väga keeruline ja kergesti korduv. Seetõttu keskendutakse kardiovaskulaarsete ja tserebrovaskulaarsete õnnetuste puhul ennetamisele ning hüpertensioon on kardiovaskulaarsete ja tserebrovaskulaarsete õnnetuste suurim stiimul.

Kuigi treening ei alanda vererõhku, on see väga kasulik vererõhu stabiliseerimiseks ja hüpertensiooni tekke edasilükkamiseks, seega võib see oluliselt vähendada südame-veresoonkonna ja tserebrovaskulaarsete õnnetuste tõenäosust. Nii kodu- kui ka välismaal on tehtud suuri kliinilisi uuringuid ning tulemused on suhteliselt järjepidevad ehk sobiv treening võib vähendada südame-veresoonkonna ja tserebrovaskulaarsete õnnetuste riski 15%.

Teadlased leidsid tõendeid, mis toetasid oluliselt erinevat tüüpi treeningu vererõhku langetavat (süstoolset ja diastoolset) mõju: aeroobne treening (-4,5/-2,5 mm Hg), dünaamiline jõutreening (-4,6/-3,0 mm Hg), kombineeritud treening (aeroobne ja dünaamiline jõutreening; -6,0/-2,5 mm Hg), kõrge intensiivsusega intervalltreening (-4,1/-2,5 mm Hg) ja isomeetriline treening (-8,2/-4,0 mm Hg). Süstoolse vererõhu alandamise seisukohast on parim isomeetriline treening, millele järgneb kombineeritud treening, ja diastoolse vererõhu alandamise seisukohast on parim jõutreening. Süstoolne vererõhk langes hüpertensiivsetel inimestel märkimisväärselt.

Milline treening sobib hüpertensiivsetele patsientidele?

Stabiilse vererõhu kontrolli perioodil tehke 4–7 füüsilist harjutust nädalas, iga kord 30–60 minutit mõõduka intensiivsusega füüsilist tegevust, näiteks sörkjooks, kiire kõndimine, jalgrattasõit, ujumine jne. Treeningu vorm võib inimeselt inimesele erineda, esinedes aeroobse ja anaeroobse treeningu vormis. Aeroobset treeningut võib pidada peamiseks, anaeroobset treeningut aga lisandiks.

Treeningu intensiivsus peab inimeselt inimesele erinema. Treeningu intensiivsuse hindamiseks kasutatakse sageli maksimaalse pulsisageduse meetodit. Mõõduka intensiivsusega treeningu intensiivsus on (220 - vanus) × 60-70%; kõrge intensiivsusega treeningu intensiivsus on (220 - vanus) × 70-85%. Mõõdukas intensiivsus sobib hüpertensiivsetele patsientidele, kellel on normaalne kardiopulmonaalne funktsioon. Nõrgad saavad treeningu intensiivsust vastavalt vähendada.