uudised

Alates selle aasta veebruarist on WHO peadirektor Tedros Adhanom Ghebreyesus ja Hiina haiguste tõrje ja ennetamise riikliku büroo direktor Wang Hesheng öelnud, et tundmatu patogeeni põhjustatud haigust X on raske vältida ning me peaksime selle põhjustatud pandeemiaks valmistuma ja sellele reageerima.

Esiteks on avaliku, erasektori ja mittetulundussektori partnerlus tõhusa pandeemiavastase võitluse keskmes. Enne selle töö alustamist peame aga tegema tegelikke pingutusi, et tagada õigeaegne ja võrdne ülemaailmne juurdepääs tehnoloogiatele, meetoditele ja toodetele. Teiseks on mitmed uued vaktsiinitehnoloogiad, nagu mRNA, DNA plasmiidid, viirusvektorid ja nanoosakesed, osutunud ohutuks ja tõhusaks. Neid tehnoloogiaid on uuritud kuni 30 aastat, kuid inimestele litsentsiti neid alles Covid-19 puhangu ajal. Lisaks näitab nende tehnoloogiate kasutamise kiirus, et on võimalik luua tõeline kiirreageerimise vaktsiiniplatvorm ja see suudab uuele SARS-CoV-2 variandile õigeaegselt reageerida. Nende tõhusate vaktsiinitehnoloogiate kättesaadavus annab meile ka hea aluse vaktsiinikandidaatide tootmiseks enne järgmist pandeemiat. Peame olema ennetavad potentsiaalsete vaktsiinide väljatöötamisel kõigi pandeemiapotentsiaaliga viiruste vastu.

Kolmandaks, meie viirusevastaste ravimite portfell on hästi ette valmistatud viirusohule reageerimiseks. Covid-19 pandeemia ajal töötati välja tõhusad antikehade teraapiad ja väga tõhusad ravimid. Tulevase pandeemia korral inimelude kaotuse minimeerimiseks peame tootma ka laia toimespektriga viirusevastaseid ravimeid pandeemiapotentsiaaliga viiruste vastu. Ideaalis peaksid need teraapiad olema tablettide kujul, et parandada jaotusvõimet suure nõudlusega ja väheste ressurssidega keskkondades. Need teraapiad peavad olema ka kergesti kättesaadavad ning neid ei tohiks piirata erasektor ega geopoliitilised jõud.

Neljandaks, vaktsiinide ladudes hoidmine ei ole sama mis nende laialdaselt kättesaadavaks tegemine. Vaktsineerimise logistikat, sealhulgas tootmist ja kättesaadavust, tuleb parandada. Innovatiivse Pandeemiavalmiduse Liit (CEPI) on ülemaailmne partnerlus, mis loodi tulevaste pandeemiate ennetamiseks, kuid selle mõju maksimeerimiseks on vaja rohkem pingutusi ja rahvusvahelist tuge. Nende tehnoloogiate kasutuselevõtuga samal ajal tuleb uurida ka inimeste käitumist, et suurendada teadlikkust vastavusest ja töötada välja strateegiaid väärinfo vastu võitlemiseks.

Lõpuks on vaja rohkem rakendus- ja baasuuringuid. SARS-CoV-2 uue variandi ilmumisega, mis on antigeeni poolest täiesti erinev, on mõjutatud ka varem väljatöötatud erinevate vaktsiinide ja ravimite toimivus. Erinevatel tehnikatel on olnud erinev edu, kuid on raske kindlaks teha, kas need lähenemisviisid mõjutavad järgmist pandeemiaviirust või kas järgmise pandeemia põhjustab viirus. Ilma tulevikku ette nägemata peame investeerima uute tehnoloogiate rakendusuuringutesse, et hõlbustada uute ravimite ja vaktsiinide avastamist ja väljatöötamist. Samuti peame ulatuslikult ja tugevalt investeerima epideemiapotentsiaalsete mikroorganismide, viiruste evolutsiooni ja antigeense triivi, nakkushaiguste patofüsioloogia, inimese immunoloogia ja nende omavaheliste seoste baasuuringutesse. Nende algatuste kulud on tohutud, kuid väikesed võrreldes Covid-19 mõjuga inimeste tervisele (nii füüsilisele kui ka vaimsele) ja maailmamajandusele, mis ainuüksi 2020. aastal oli hinnanguliselt üle 2 triljoni dollari.

Covid-19 kriisi tohutu mõju tervisele ja sotsiaal-majanduslikule küljele osutab tugevalt pandeemia ennetamisele pühendatud spetsiaalse võrgustiku kriitilisele vajadusele. Võrgustik suudab tuvastada metsloomadelt kariloomadele ja inimestele levivaid viiruseid enne nende arenemist lokaliseeritud puhanguteks, näiteks et ennetada tõsiste tagajärgedega epideemiaid ja pandeemiaid. Kuigi sellist ametlikku võrgustikku pole kunagi loodud, ei ole see tingimata täiesti uus ettevõtmine. Selle asemel tugineb see olemasolevatele mitut valdkonda hõlmavatele seireoperatsioonidele, tuginedes juba toimivatele süsteemidele ja suutlikkusele. Ühtlustamine toimub standardiseeritud protseduuride vastuvõtmise ja andmete jagamise kaudu, et pakkuda teavet ülemaailmsetele andmebaasidele.

Võrgustik keskendub metsloomade, inimeste ja kariloomade strateegilisele proovivõtmisele eelnevalt kindlaksmääratud levikupiirkondades, välistades vajaduse ülemaailmse viirusseire järele. Praktikas on vaja uusimaid diagnostikameetodeid, et tuvastada varajastes lekkeviirustes reaalajas, samuti tuvastada proovides paljusid endeemilisi viirusperekondi, samuti teisi metsloomadelt pärit uusi viirusi. Samal ajal on vaja globaalset protokolli ja otsustustoetuse vahendeid, et tagada uute viiruste eemaldamine nakatunud inimestelt ja loomadelt kohe pärast nende avastamist. Tehniliselt on see lähenemisviis teostatav tänu mitmete diagnostikameetodite ja taskukohaste järgmise põlvkonna DNA sekveneerimistehnoloogiate kiirele arengule, mis võimaldavad viirusi kiiresti tuvastada ilma sihtpatogeeni eelneva tundmiseta ja annavad liigispetsiifilisi/tüvepõhiseid tulemusi.

Kuna viiruste avastamise projektide, näiteks globaalse viroomiprojekti, pakutavad uued geneetilised andmed ja nendega seotud metaandmed metsloomade zoonoossete viiruste kohta kantakse ülemaailmsetesse andmebaasidesse, muutub ülemaailmne viiruste seirevõrgustik inimestele varajase viiruste leviku tuvastamisel tõhusamaks. Andmed aitavad ka parandada diagnostilisi reagente ja nende kasutamist uute, laiemalt kättesaadavate ja kulutõhusate patogeenide tuvastamise ja sekveneerimise seadmete abil. Need analüütilised meetodid koos bioinformaatika vahendite, tehisintellekti (AI) ja suurandmetega aitavad parandada nakkuse ja leviku dünaamilisi mudeleid ja ennustusi, tugevdades järk-järgult ülemaailmsete seiresüsteemide võimet pandeemiaid ennetada.

Sellise pikisuunalise seirevõrgustiku loomine seisab silmitsi märkimisväärsete väljakutsetega. Viiruste seire valimivõtu raamistiku väljatöötamisel, haruldaste levikute kohta teabe jagamise mehhanismi loomisel, kvalifitseeritud töötajate koolitamisel ning avaliku ja loomatervishoiusektori infrastruktuurilise toe tagamisel bioloogiliste proovide kogumiseks, transportimiseks ja laboratoorseteks testideks on tehnilisi ja logistilisi väljakutseid. Vaja on regulatiivseid ja seadusandlikke raamistikke, et lahendada suure hulga mitmemõõtmeliste andmete töötlemise, standardiseerimise, analüüsimise ja jagamisega seotud väljakutseid.

Ametlikul seirevõrgustikul peaksid olema ka oma juhtimismehhanismid ning avaliku ja erasektori organisatsioonide liikmed, sarnaselt vaktsiinide ja immuniseerimise ülemaailmsele liidule. See peaks olema täielikult kooskõlas ka olemasolevate ÜRO agentuuridega, nagu Maailma Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon / Maailma Loomatervise Organisatsioon / WHO. Võrgustiku pikaajalise jätkusuutlikkuse tagamiseks on vaja uuenduslikke rahastamisstrateegiaid, näiteks rahastamisasutuste, liikmesriikide ja erasektori annetuste, toetuste ja panuste kombineerimist. Need investeeringud peaksid olema seotud ka stiimulitega, eriti globaalse lõuna jaoks, sealhulgas tehnoloogiasiire, suutlikkuse arendamine ja teabe õiglane jagamine ülemaailmsete seireprogrammide kaudu avastatud uute viiruste kohta.

Kuigi integreeritud seiresüsteemid on kriitilise tähtsusega, on zoonoossete haiguste leviku tõkestamiseks lõppkokkuvõttes vaja mitmetahulist lähenemisviisi. Jõupingutused peavad keskenduma edasikandumise algpõhjuste kõrvaldamisele, ohtlike tavade vähendamisele, loomakasvatussüsteemide täiustamisele ja bioohutuse suurendamisele loomade toiduahelas. Samal ajal peab jätkuma uuenduslike diagnostikavahendite, vaktsiinide ja ravimite väljatöötamine.

Esiteks on oluline vältida kõrvalmõjusid, võttes kasutusele „Ühe tervise” strateegia, mis seob loomade, inimeste ja keskkonna tervise. Hinnanguliselt on umbes 60% inimestel varem mitte kunagi esinenud haiguspuhangutest põhjustatud looduslikest zoonoossetest haigustest. Kaubandusturgude rangema reguleerimise ja metsloomadega kauplemise vastaste seaduste jõustamise abil saab inimeste ja loomade populatsioone tõhusamalt eraldada. Maakorralduslikud jõupingutused, näiteks metsade hävitamise peatamine, ei ole kasulikud mitte ainult keskkonnale, vaid loovad ka puhvervööndeid eluslooduse ja inimeste vahele. Säästvate ja humaansete põllumajandustavade laialdane kasutuselevõtt kõrvaldaks koduloomade ülekasutamise ja vähendaks profülaktiliste antimikroobikumide kasutamist, mis annaks täiendavat kasu antimikroobse resistentsuse ennetamisel.

Teiseks tuleb tugevdada laboriohutust, et vähendada ohtlike patogeenide tahtmatu keskkonda sattumise ohtu. Regulatiivsed nõuded peaksid hõlmama kohapealseid ja tegevusalaseid riskihindamisi riskide tuvastamiseks ja leevendamiseks; nakkuste ennetamise ja tõrje põhiprotokolle; ning koolitust isikukaitsevahendite nõuetekohase kasutamise ja hankimise kohta. Olemasolevad bioloogilise riski juhtimise rahvusvahelised standardid tuleks laialdaselt kasutusele võtta.

Kolmandaks, patogeenide edasikanduvate või patogeensete omaduste väljaselgitamisele suunatud GOF-uuringuid (GOF) tuleks riski vähendamiseks asjakohaselt jälgida, tagades samal ajal olulise uurimis- ja vaktsiinide väljatöötamise jätkumise. Sellised GOF-uuringud võivad tekitada suurema epideemilise potentsiaaliga mikroorganisme, mis võidakse tahtmatult või tahtlikult keskkonda lasta. Rahvusvaheline üldsus ei ole aga veel kokku leppinud, millised uurimistegevused on problemaatilised või kuidas riske maandada. Arvestades, et GOF-uuringuid viiakse läbi laborites üle kogu maailma, on tungiv vajadus töötada välja rahvusvaheline raamistik.